(mitte midagi pole juhtunud, ma lihtsalt mõtlen)

Mind liigitatakse alatihti ülbete hulka.

 Jah, seda kõige otsesemas mõttes. Väga paljud peavad mind ülbeks, ninakaks, ennast täis ja vastikuks.
 Ma ei arva, et kõik seda teevad, aga neid on siiski palju. Mõni lihtsalt näitab seda vahel välja, mõni vihjab ja mõni jätab alatiseks enda teada. Arad.
Ise ma end ülbeks ei pea, arvatavasti enamus ei pea, kes ehki on, kuid ma tõesti arvan, et ma ei ole ülbe.
(kuid ma siiski ütlen ka vahel välja asju, mis tegelikult peaksin enda teada jätma, aga me kõik teeme vigu ja ma üritan end parandada.) Jah, ma teen vigu. Jah, ma üritan neis vigades oma osa näha. Jah, ma üritan end parandada.
Muidugi ma ütlen välja, mis ma arvan, mida mõtlen ja kui mulle miski ei meeldi ütlen ka selle tavaliselt välja, kuigi see võibolla kõige õigem alati ei ole. Aga kui inimesed julgevad teha tegusid ja öelda asju, siis arvestagu ka sellega, et teistel on omad arvamused ja mitte kõik ei jäta neid avaldamata, ükskõik kui kriitika rohked need ka pole. Ka kriitikale tuleb olla vastuvõtlik. 


Ma olen endale palju eesmärke seadnud terve senise elu vältel, andnud enesele lubadusi.
Mõned arvavad, et see on hea. Hea, et tead mida tahad ja soovid.
Ma pole päris kindel, kas see ka nii on. Ma olen elus nii vähe vaeva näinud, kui mõtlema hakata.
Eesmärgid, mis on kergesti saavutatavad olen ma täitnud, kuid ma annan kergesti alla.
Ma olen lihtsalt läbi loivanud, teinud kõik hädavajaliku.
Nagu tooks kuuse tuppa, aga ei ehiks, sest kuusk iseenesest ju on olemas.

Ma tunnen end nii kinnisena, ometi nii avatud. Kardan inimesi, keda ei tunne. Kardan end liiga avada, olla ise.
Inimesi, kes tahaksid olla mu ümber on palju, kuid enese lähedale neid lasta on raske.
Nii ma siis kardan olla. Praegu olen üks, paari minuti pärast teine. Ükskord üks, teinekord teine.



Nii ma siis hakkan isegi unustama, kes olen.

dilemma minus eneses

Ohkan.
Tean, et see ei ole õige. Võin nii teistele haiget teha. Või endale. Ja võib-olla pigem endale rohkemgi
kui lasen mõistusel minna ja liblikatel omasoodu lennata. Seadmata piire. Neid tagasi kutsumata. Aga kiusatus on.
Elan nagu mullis. Mullis, mille sein on imeõhuke, kergelt purunev. See on hea, võib-olla isegi imeline tunne, kui leiad inimese, kes lubab sind mõista. Ja seda sa kogu aeg oledki otsinud. Nii kõditavalt hea on arvata, et see ongi see.
Ja mõtlemine loob juba uusi seiklusi, uut maailma, uut reaalsust.
Aga. Sisimas tahaksid midagi muud. Tuge enda nõrkustele, mõnes mõttes enda vastandit. Sest sa tead, et see ei ole õige, see pole see. Sa kardad, aga oled nõus võtma riski.

Kuid haiget saades tead, et asi oleks hullem, kui kunagi varem. Sa siiski riskid ja usud temasse.
Jääb vaid...
kiusatus uppuda komplimentidesse ja hoolitsevatesse sõnadesse. Teades liigagi hästi, et reaalsus on midagi muud. Või sellest saab midagi muud.
Aga mis oleks siis, kui unistused olekski reaalsus? Või reaalsus olekski kõik alateadlikud soovid ja mõtted?
Ja liblikad võivadki vabalt, lennata siia-sinna.
 

Mõistus, unistused, mõistus, teised, mõistus, mina ise, mõistus

Tahaks terve igaviku magada, et see ootamine ometi nii pikana ei tunduks. Paar päeva veel.. lihtsalt nii uskumatult pikana näib see aeg. Aga ma lähengi nüüd magama. Mis sellest, et igaviku veidi varem lõpetan.


Igatsus.

Mis mõtet on end väljendada või arusaadavaks teha, kui keegi ei kuula? Ilmselt ei olegi, ehk ainult sellisel juhul, kui saab ise enda väljendusviise korduvalt analüüsida. Ma olen nõrk, ma tean, nõrk egoist veel. Ja teate, et maailma ei saa päästa, kuna seda pole. Siin küll toitub ja jalutab hetkel umbes kuus miljardit inimest, kuid see ei ole maailm. Absoluutne pind puudub, kuna see ei moodusta mitte mingit täiuslikku ringi, mis sulguks iseenesest ning uuel ringil püüdleks täiuslikkuse poole.
Nagu näiteks, algebra? Kõigest suvaliste elementide kooslus, kus on loodud oma reglemendid ja seaduspärasused vastavalt kellegi silmale, kuid alati on erandeid. Just nimelt, alati. Ja kui on erandeid, siis loogiliselt võttes ei tohiks kõik see jama ju kehtida, kuna kehtestatud seaduseid on rikutud. Need erandid on loodud peitmaks süsteemi nõrku kohti. Kas iks on suurem või väiksem kui üks, mis vahet seal üldse on? Iks on muutuja, millele teatud tingimuste lisades tema väärtuste hulk kahaneb. Sellegipoolest ei tõesta see midagi, sest meie lisasime tingimused - see on inimlik osa, meile omane. Kui meile meeldib, võib kaks pluss kaks viiega võrduda, miks ka mitte? Enne arvutama õppimist lugesime me ju kümneid kordi näppudel valesti, enne kui õige vastuseni puht juhuslikult jõudsime, pidasime ka kõiki eelmiseid õigeteks. See eeldaks küll uue süsteemi loomist, kuid selle paikapidavus võib olla täiesti vabalt sama reaalne kui praeguselgi. Ehk sama olematu, nõrk ja ümberlükatav.

 

Naeratad sina, naeratan mina. Oled õnnelik, olen mina õnnelik. Nutad, nutan. Karjud, paned mindki karjuma.
Olete te tähele pannud, et kõik kes üksteisest vähekenegi hoolivad, üksteisega suhtlevad, sõltuvad üksteisest?

Sa ei pruugi tahtlikult oma halva tujuga enda sõbra tuju halvaks ajada. Ei, sa ei taha seda. Aga see lihtsalt juhtub.
Panete tähele, et kui teil on mitte-just-kõige-parem-päev, siis alatihti päike ei paista. Või, et kui päike ei paista, siis on sinu tuju halb.
Maailm annab meile täpselt nii palju, kui meie talle anname. Kõik on omavahel seotud, kõik sõltuvad kõigist. Kui sa oled positiivne, siis maailm annab sulle positiivset vastu. Sa lähed õhtul magama minnes vastu uuele päevale õnnelikuma ja positiivsemana. 

See lihtsalt on nii. Me ei pane selliseid asju tähele, aga kui me mõtleme kolm soovi. Mida me tõeliselt, TÕELISELT tahame. Paneme need paberile. Suhtume optimistlikult, püüdlikult enda soovidesse. Siis me ka saame selle. Meil pole keelatud unistada ideaalsusest. Me ei pea saama katsuda, puutuda ideaalsust, me võime leppida ka vähemaga. Kuid ikkagi mingil määral täitub see soov.
Elu on lihtsam kui me arvame. Ta võib ka raskem olla. Aga see sõltub täpselt sellest, mida meie ise anname ja kuidas suhtume. 'Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.'  Anna endast alati midagi, teiste heaoluks. Küll see tuleb tagasi. Päris kindlasti. Sa ei pruugi seda tähele panna, aga see tuleb tagasi. Sest sina aitasid vähemalt ühe inimese teha õnnelikumaks ja paremaks oma lahkusega su näos, silmades ja naeratuses. 

Tuleta meelde, et sa lubasid mulle homset. Ma ei tahagi tänast ja mind tegelikult ei huvitagi eilne. 
Mis vahet sel on, et tuleb neljapäev, et on olemas laupäev ning kunagi võib mind huvitada ka reede.
Sa lubasid, ja ma tahan endale homset.

Friendship is born at that moment when one person says to another, 'What! You too? I thought I was the only one."

kummaliselt madal keskmine,
ehk esimene rida oleks võinud ka olemata olla
aga sellega ma nõustun, et sõber saab andeks, kui ta unustab sõbrapäeva (ja kõik ülejäänud tähtpäevad) ainult selle pärast, et ta on sõber.
peaasi, et ta ei unstaks suvalisel kolmapäeval su kõrval olemast, kui sa teda päriselt vajad...

 

---

compraisons are easily done once you've had a taste of perfection

Ma poleks kunagi oodata osanud, et ma jõuan siia, kus ma praegu olen.
Aga nagu näha, ma eksisin.
Eksisin taaskord, nagu eksisin inimeste olemuses ja loomuses.

Te valmistasite mulle pettumuse. Ja nüüd ma teen näo, et teid pole mu jaoks enam olemas.
Teid polegi, kui nii võtta. Aga mina ei saa teie jaoks enam kunagi olemas olema ka.
Ma lihtsalt viskangi teid oma elust välja. Nii ma teengi.
Tegelikult ma juba ju olen sellega alustanud, mõni teist lihtsalt teeb selle asja pisut lihtsamaks. 
Minujaoks.
Ilma teieta ma pole muidugi see, kes ma olin. Aga me ju muutume. 
Seekord olite teie selleks põhjuseks, mis nüüd on minu viinud siiani, et ma muutun.
Ma ei tee seda kiiresti, ega mõtlematult.
Vaid järkjärgult, vaikselt ja mõttega. Et ma midagi vussi ei keeraks.
Nagu näete, ma juba alustasingi.
Mõni muutus on valus, aga te ei pea muretsema, sest ma üritan muutuda kasvõi pisut sõltumatumaks.
Ma ei taha oleneda kellegi hoolivusest. Sest praegu on küll selline tunne, et kui mu kõrval enam poleks kedagi, kes mind toetaks, siis ma lihtsalt laguneksin laiali.
Mu käed ja jalad kukuksid otsast, kõrvad ja nina samamoodi.


Ma viskan teid kahepalgelisi tonte oma elust ükshaaval välja ja leian ajapikku uued asemele.
Mitte ei leia, aga nad tulevad. Tulevad samamoodi, nagu teie .
Ja kui nad ei ole väärt olemist, lähevad ka samamoodi, nagu lähete teie.

Ja nagu nad ütlevad 'mõnikord pead sa lihtsalt naeratama, ütlema, et kõik on okei, pisaraid tagasi hoidma ja minema jalutama' 

Ja nii ongi.

everything sounds ironic

3 months ; candy kisses

Mõned inimesed teevad asju, sest nad tahavad teisi uskuma panna, et nad on keegi.
Kes teab, mis toimub. Inimestele meeldib selline kate ümber tegelikkuse.
Ja need inimesed, selles usus ei tea, et nad on alati olnud keegi. Pole vaja otsida selleks tõestust või tunnistust - ühel hetkel jõuavad nad selleni niikuinii, kes nad on ja kus iganes nad ka pole käivad nendega kaasas kõik tehtud teod. Nii head, kui halvad.
Pole ühtegi tõestust, et seda süsteemi ümber lükata.
See ilmneb ilma mainimiseta. See on eksistensis, see ületuvus, mis võib olla ja võib ka mitte.
See on tähelepanekus, mida tõestused ja väärtused tähendavad.
Mille peale teised kingivad neile, tähelepanu mida nad tahavad saada. 
Jätame, et jätta distantsi, vahemaad nende inimestega, kes tahavad teisi uskuma panna, et nad on keegi.
Ja nad ongi..  provotseerijad, mingisuguses enesenäitamise aktsioonis.

äärmusest äärmusesse

Kõik on hästi. Hoolimata sellest, et see kuratlik valu mu pead rahule ei taha jätta ja väsimus tahab kägistada, on ikkagi kõik hästi.
Ma võiksin ju võttta kätte ja otsida miljon põhjust, mis on valesti ja mis võiks teisiti olla, aga ma olen rahul. Esimest korda üle
pika aja, ma tunnen, et ma olen tõeliselt rahul. Hakates mõtlema, mis seda rahulolu tekitab, ei saa ma tuua mingisugust kindlat
olukorda või situatsiooni. Ma lihtsalt tunnen end hästi ja see loeb.
See loeb minujaoks üsna palju. Sest ma suudan praegu sellest kõigest üle olla ja hakkama saada.
Sellest kõigest, mis vahepeal juhtunud on olen ma õppinud ja kogunud jõudu, et minna edasi ja saada hakkama ka edaspidi.
Lootusetuse tunne on nüüdseks kadunud. Kõik laabub.

It's okay. I don't even cry.
All I think about is a memory -

in that dream when you kissed my arm,

as I look away, don't hear what I say.

Kõik on ikkagi tõlgendamise küsimus. Igaüks, olenemata ümbritsevast, näeb seda, mida tahab näha, tunneb seda, mida tahab tunda.. Kutsub esile ja näitab välja seda, kes ta ise tegelikult on.

Ise me sildistame inimesi, ise teadmatagi,millised nad tegelikult on. Seejuures rääkides, kui vale ja ebainimlik see on - eelarvamuste põhjal inimesele mitte võimalust anda.

Ise me piirame ja loome arvamusi, arusaamu. Ja lõpuks meile ikkagi ei sobi mittemiski. Ikka me leiame midagi, mille üle vinguda ja kellegi, keda maha teha. Surnudring.

Siin maailmas pole midagi püsivalt reaalset. Kõik võib sekundi või paari minuti pärast mitte olla.

Aga mingil moel, tasandil jääb kõik ikkagi püsima. Jäävus on. On see ehk meie endi olemasolus kahtlemine?

Kas me üleüldse siis olemegi või kas oleme olnud? Liiga suhteline, liiga küsitav.. liiga.. liiga..