Mis mõtet on end väljendada või arusaadavaks teha, kui keegi ei kuula? Ilmselt ei olegi, ehk ainult sellisel juhul, kui saab ise enda väljendusviise korduvalt analüüsida. Ma olen nõrk, ma tean, nõrk egoist veel. Ja teate, et maailma ei saa päästa, kuna seda pole. Siin küll toitub ja jalutab hetkel umbes kuus miljardit inimest, kuid see ei ole maailm. Absoluutne pind puudub, kuna see ei moodusta mitte mingit täiuslikku ringi, mis sulguks iseenesest ning uuel ringil püüdleks täiuslikkuse poole.
Nagu näiteks, algebra? Kõigest suvaliste elementide kooslus, kus on loodud oma reglemendid ja seaduspärasused vastavalt kellegi silmale, kuid alati on erandeid. Just nimelt, alati. Ja kui on erandeid, siis loogiliselt võttes ei tohiks kõik see jama ju kehtida, kuna kehtestatud seaduseid on rikutud. Need erandid on loodud peitmaks süsteemi nõrku kohti. Kas iks on suurem või väiksem kui üks, mis vahet seal üldse on? Iks on muutuja, millele teatud tingimuste lisades tema väärtuste hulk kahaneb. Sellegipoolest ei tõesta see midagi, sest meie lisasime tingimused - see on inimlik osa, meile omane. Kui meile meeldib, võib kaks pluss kaks viiega võrduda, miks ka mitte? Enne arvutama õppimist lugesime me ju kümneid kordi näppudel valesti, enne kui õige vastuseni puht juhuslikult jõudsime, pidasime ka kõiki eelmiseid õigeteks. See eeldaks küll uue süsteemi loomist, kuid selle paikapidavus võib olla täiesti vabalt sama reaalne kui praeguselgi. Ehk sama olematu, nõrk ja ümberlükatav.