Naeratad sina, naeratan mina. Oled õnnelik, olen mina õnnelik. Nutad, nutan. Karjud, paned mindki karjuma.
Olete te tähele pannud, et kõik kes üksteisest vähekenegi hoolivad, üksteisega suhtlevad, sõltuvad üksteisest?

Sa ei pruugi tahtlikult oma halva tujuga enda sõbra tuju halvaks ajada. Ei, sa ei taha seda. Aga see lihtsalt juhtub.
Panete tähele, et kui teil on mitte-just-kõige-parem-päev, siis alatihti päike ei paista. Või, et kui päike ei paista, siis on sinu tuju halb.
Maailm annab meile täpselt nii palju, kui meie talle anname. Kõik on omavahel seotud, kõik sõltuvad kõigist. Kui sa oled positiivne, siis maailm annab sulle positiivset vastu. Sa lähed õhtul magama minnes vastu uuele päevale õnnelikuma ja positiivsemana. 

See lihtsalt on nii. Me ei pane selliseid asju tähele, aga kui me mõtleme kolm soovi. Mida me tõeliselt, TÕELISELT tahame. Paneme need paberile. Suhtume optimistlikult, püüdlikult enda soovidesse. Siis me ka saame selle. Meil pole keelatud unistada ideaalsusest. Me ei pea saama katsuda, puutuda ideaalsust, me võime leppida ka vähemaga. Kuid ikkagi mingil määral täitub see soov.
Elu on lihtsam kui me arvame. Ta võib ka raskem olla. Aga see sõltub täpselt sellest, mida meie ise anname ja kuidas suhtume. 'Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.'  Anna endast alati midagi, teiste heaoluks. Küll see tuleb tagasi. Päris kindlasti. Sa ei pruugi seda tähele panna, aga see tuleb tagasi. Sest sina aitasid vähemalt ühe inimese teha õnnelikumaks ja paremaks oma lahkusega su näos, silmades ja naeratuses.