(mitte midagi pole juhtunud, ma lihtsalt mõtlen)

Mind liigitatakse alatihti ülbete hulka.

 Jah, seda kõige otsesemas mõttes. Väga paljud peavad mind ülbeks, ninakaks, ennast täis ja vastikuks.
 Ma ei arva, et kõik seda teevad, aga neid on siiski palju. Mõni lihtsalt näitab seda vahel välja, mõni vihjab ja mõni jätab alatiseks enda teada. Arad.
Ise ma end ülbeks ei pea, arvatavasti enamus ei pea, kes ehki on, kuid ma tõesti arvan, et ma ei ole ülbe.
(kuid ma siiski ütlen ka vahel välja asju, mis tegelikult peaksin enda teada jätma, aga me kõik teeme vigu ja ma üritan end parandada.) Jah, ma teen vigu. Jah, ma üritan neis vigades oma osa näha. Jah, ma üritan end parandada.
Muidugi ma ütlen välja, mis ma arvan, mida mõtlen ja kui mulle miski ei meeldi ütlen ka selle tavaliselt välja, kuigi see võibolla kõige õigem alati ei ole. Aga kui inimesed julgevad teha tegusid ja öelda asju, siis arvestagu ka sellega, et teistel on omad arvamused ja mitte kõik ei jäta neid avaldamata, ükskõik kui kriitika rohked need ka pole. Ka kriitikale tuleb olla vastuvõtlik. 


Ma olen endale palju eesmärke seadnud terve senise elu vältel, andnud enesele lubadusi.
Mõned arvavad, et see on hea. Hea, et tead mida tahad ja soovid.
Ma pole päris kindel, kas see ka nii on. Ma olen elus nii vähe vaeva näinud, kui mõtlema hakata.
Eesmärgid, mis on kergesti saavutatavad olen ma täitnud, kuid ma annan kergesti alla.
Ma olen lihtsalt läbi loivanud, teinud kõik hädavajaliku.
Nagu tooks kuuse tuppa, aga ei ehiks, sest kuusk iseenesest ju on olemas.

Ma tunnen end nii kinnisena, ometi nii avatud. Kardan inimesi, keda ei tunne. Kardan end liiga avada, olla ise.
Inimesi, kes tahaksid olla mu ümber on palju, kuid enese lähedale neid lasta on raske.
Nii ma siis kardan olla. Praegu olen üks, paari minuti pärast teine. Ükskord üks, teinekord teine.



Nii ma siis hakkan isegi unustama, kes olen.