dilemma minus eneses

Ohkan.
Tean, et see ei ole õige. Võin nii teistele haiget teha. Või endale. Ja võib-olla pigem endale rohkemgi
kui lasen mõistusel minna ja liblikatel omasoodu lennata. Seadmata piire. Neid tagasi kutsumata. Aga kiusatus on.
Elan nagu mullis. Mullis, mille sein on imeõhuke, kergelt purunev. See on hea, võib-olla isegi imeline tunne, kui leiad inimese, kes lubab sind mõista. Ja seda sa kogu aeg oledki otsinud. Nii kõditavalt hea on arvata, et see ongi see.
Ja mõtlemine loob juba uusi seiklusi, uut maailma, uut reaalsust.
Aga. Sisimas tahaksid midagi muud. Tuge enda nõrkustele, mõnes mõttes enda vastandit. Sest sa tead, et see ei ole õige, see pole see. Sa kardad, aga oled nõus võtma riski.

Kuid haiget saades tead, et asi oleks hullem, kui kunagi varem. Sa siiski riskid ja usud temasse.
Jääb vaid...
kiusatus uppuda komplimentidesse ja hoolitsevatesse sõnadesse. Teades liigagi hästi, et reaalsus on midagi muud. Või sellest saab midagi muud.
Aga mis oleks siis, kui unistused olekski reaalsus? Või reaalsus olekski kõik alateadlikud soovid ja mõtted?
Ja liblikad võivadki vabalt, lennata siia-sinna.
 

Mõistus, unistused, mõistus, teised, mõistus, mina ise, mõistus