äärmusest äärmusesse

Kõik on hästi. Hoolimata sellest, et see kuratlik valu mu pead rahule ei taha jätta ja väsimus tahab kägistada, on ikkagi kõik hästi.
Ma võiksin ju võttta kätte ja otsida miljon põhjust, mis on valesti ja mis võiks teisiti olla, aga ma olen rahul. Esimest korda üle
pika aja, ma tunnen, et ma olen tõeliselt rahul. Hakates mõtlema, mis seda rahulolu tekitab, ei saa ma tuua mingisugust kindlat
olukorda või situatsiooni. Ma lihtsalt tunnen end hästi ja see loeb.
See loeb minujaoks üsna palju. Sest ma suudan praegu sellest kõigest üle olla ja hakkama saada.
Sellest kõigest, mis vahepeal juhtunud on olen ma õppinud ja kogunud jõudu, et minna edasi ja saada hakkama ka edaspidi.
Lootusetuse tunne on nüüdseks kadunud. Kõik laabub.

It's okay. I don't even cry.
All I think about is a memory -

in that dream when you kissed my arm,

as I look away, don't hear what I say.

Kõik on ikkagi tõlgendamise küsimus. Igaüks, olenemata ümbritsevast, näeb seda, mida tahab näha, tunneb seda, mida tahab tunda.. Kutsub esile ja näitab välja seda, kes ta ise tegelikult on.

Ise me sildistame inimesi, ise teadmatagi,millised nad tegelikult on. Seejuures rääkides, kui vale ja ebainimlik see on - eelarvamuste põhjal inimesele mitte võimalust anda.

Ise me piirame ja loome arvamusi, arusaamu. Ja lõpuks meile ikkagi ei sobi mittemiski. Ikka me leiame midagi, mille üle vinguda ja kellegi, keda maha teha. Surnudring.

Siin maailmas pole midagi püsivalt reaalset. Kõik võib sekundi või paari minuti pärast mitte olla.

Aga mingil moel, tasandil jääb kõik ikkagi püsima. Jäävus on. On see ehk meie endi olemasolus kahtlemine?

Kas me üleüldse siis olemegi või kas oleme olnud? Liiga suhteline, liiga küsitav.. liiga.. liiga..