Mul lausa veab! Täna on reede õhtu ja mina, Birgit, istun kodus, elutoas diivanil koos läpakaga ja vaatan kanal2'st evolutsiooni!

Lisaks sellele on mul homme täispikk koolipäev ja veel omakorda lisaks on mul O H A T I S! 
Ma ei saa sellest lahti. See tekkis nii nõmedalt, ootamatult. Ma ei pannud tähelegi.
Koolis polnud midagi. Jõudsin koju ja ohatis oligi olemas. Kurat, ma ütlen.
Nüüd ma olen pool õhtut silicea'i ja zovirax'iga jamanud siin, aga ega need ei aita ju kaaaaa. Huul on põhimõtteliselt paistes.
Keegi kuskil rääkis, et kõrvavaik pidi aitama. No te teete nalja, tõesti. Ma ei hakka kõrvavaiku endale põhimõtteliselt suhu ju toppima. Unustage ära.
(ma vahepeal panin, et see evolutsioon on ikka ülihaige film mu meelest)

Mmmm.. Muideks, asjad ei tundugi enam nii lootusetud. Ma ei arva, et te kõik mulle haiget teete ja halba tahate. Ärge kartke. Minuni jõudis nüüd tõeliselt viimase paari päevaga see, et alati.. absoluutselt ALATI, on keegi, kes sind toetab, keegi, kes annab sulle seda jõudu, et mitte pead norgu lasta ja selg sirge hoida. Keegi alati toetab, isegi, kui see pole see isik, inimene, keda sa oleksid arvanud see olevat, on alati abi olemas. Isegi kui kõik tundub lootusetult lootusetu.
Ma leian, et aeg on uuteks muudatusteks. Kui väga ma ka ei tahaks hoida kellegist, või sellest kõigest kinni, ma ei saa. Ja vist enam ei tahagi. Ma veel õieti pole selgusele jõudnud, mida ma täpselt tahan. Aga ma püüdlen sinna poole ja ma jõuan selgusele, ma luban.

Vend tuli koju. Sai mingi puldiga ferraari omale. Sihukese punase ja üsna suure. Hull äss tüüp nüüd.
Käib sellega ringi, vahib ja imetleb seda. 'Vägev värk juuuuu!'    Okei, misiganes. Võibolla tõesti, vägev. 

Uku hakkas ka blogima. Aga mõtteid tal pole - nii ta väidab.

Uku. väsinud julmalt;/ ütleb:
 krt ma ei jaksa püsti seistagi,niiiväss
Birku ütleb:
 kirjuta blogi
Uku. väsinud julmalt;/ ütleb:
 pole mõtet hetkel 
 anna mõte 



Kallis Uku, Sinu kurvastuseks ma pean ütlema, et see on Sinu blogi ja Sinu mõtted. Ja kui Sa kirjutada tahad, siis kindlasti leidub miskit, millest kirjutada.


Tegelikult, ma ei taha siin enam jahuda. Mul on ju alles kõik õppimata ja hommikul on kell kuus vaja ärgata. 
Kaheksaks kooli ja seal kuni kaheni vist. 
WISH ME LUCK!

Sidusus ja killustatus. 

Ma seon end kellegagi, kellega ma end ehk esmapilgul siduda ei tahagi.
Aga ma teen seda ja enda üllatuseks ma ei kahetsegi seda aastaid hiljem.
Miski annab alati tulemuse. Kas siis positiivse või negatiivse või neutraalse.
Mida ma üldse ajan? Mida ma üritan? Ma ju ainult.. ainult tahan olla.
Tahan, et mul oleks olemas sina, sina ja tema. Ja ongi kõik.
VÄHEMALT, ma ise arvan nii. Kindlasti on vaja ka mitmeid muid mitte-nii-väga-olulisi
tegureid, mis mu elu kergemaks teeksid.
Ma ütlen siin samamoodi, nagu ma ütlesin sulle. See asi on tohutult keeruline ja mina
sellega enam hakkama ei saa. Vist. 
Ma loobun üritamast. Jah, sa loed õigesti. MINA LOOBUN. Naljakas, mis? 
Tavaliselt ma ju nii lihtsalt alla ei anna, aga seekord..
Ma olen lõhutud(selle sõna otseses mõttes). Kui sina võtad minust osakese endaga,
tema ja tema samamoodi(räägin nagu mingisugustest aatomiosakestest füüsikas, tegelt pole asi üldse nii hull), siis lõppude-lõpuks(kui see lõpp peaks tulema) ei jää ju minust mittekuimidagi
alles. Jätke mulle ka midagi. Jätke midagigi. Palun.
Te võtate osad kaasa, lähete minema ja mõni teist ei tule enam kunagi tagasi.
Ma tunnen, et te teete mulle halba ja liiga ja valu ja..ja..ja..


Kuid ometi ma seon end sinu, sinu ja temaga. Miks?

 

Do you want a bite?

I'm...

Oh, wait maybe you could fill in the blanks,
it seem my mind is made of fragments
and i’m not sure how to answer it and surely, you know me better than I know myself,
from the way you judged me and let your judgment cloud your mind and decide, i’m not enough.
Before I had a chance to try

Meet the weakling - always hoping for an acceptance,that she know she’ll never get.No matter what she does to fit in,
always looking up but yet, looking down on herself.

Meet the cynic - who hasn’t met a person who hasn’t sicken her yet. She knows all the tricks of your twisted trade,
the intentions you try to store away and someone whispered in her ear.The secrets of existence or lack of it, as everyone let her fall.

Meet the hitchhiker - always hitching a ride to nowhere..
And always wanting to get there faster,but never wanting to arrive.
Because she’s terrified of what she’ll find,but she can’t stand it here.
Leave the questions,you don’t need the story.

Meet the outsider - who tries to never look in,cause it’s been a while and she’s decided - the normal ways aren’t for her anymore, that doesn’t mean she’s okay, but she alienates every single person she meets. Cause they remind her of someone else she used to know.

Meet the pessimist - who was always told things get better,who was always told to never look down,but as far as she sees it, the glass is half empty and it’ll never be restored.
Her entrails only let her digest the cold hard truth and nothing less.

Meet the optimist - who always tries again and gets her hope up and picks herself up all alone,cause no one ever cared enough to help her.
She lives on the feeling that she’s better off alone anyway and, that her existence isn’t completely pointless.
Even if, that’s not entirely true.

Meet the rock - never showing the feelings that break apart her insides.
She’ll be there to hold your hand and lift you up even if you crush all her fingers and never let the scar tissue heal.

Meet the lover - who gives it her all and never less.
Her heart on a platter,her heart on a tray.
Beating or dead - it’s up to you.

You must really know me, huh?
You must already know that though?
You must.

From the way, you cut glances,when you thought my back was turned and the way you whispered words that your mother wouldn’t want you saying.
Out loud.
But you do.
When I’m in ears shot and she’s not from the way you broke me down and shattered my soul.
You must have looked inside it.
You must have saw it all and decided, that I just couldn’t be enough.
That I just wasn’t worth anything,cause I never got the time to give you that impression.
So, you must have known
You must have f*king known.
From the way you excluded me from things that I never got to even know if I wanted to be part of.



I'm the weakling, cynic, hitchhiker, outsider, pessimist, optimist, lover, and rock, but you must already f*king know that, right?

You must already know the way I won’t accept acceptance,the way, I hate all I’m made of, but how
I cherish myself as the only person who won’t leave - the only person who’s always been there.
You must already know how I feel alone in a crowded room,
you must know the weak spots in my character, from the way you picked them out.


So will you please, fill in the blanks
And introduce me to the person
I hate and hold on to?

Because I obviously don’t know a thing.

Let's play truth or dare. Or just dare, because no one really tells the truth.

cruel disappointment

Nneka - Heartbeat (Chase & Status Remix)

You said you'd be there for me
In times of trouble when I need you and I'm down
And likewise you need friendship
It's from my side pure love but I see lately things have been changing
You have goals to achieve
But the roads you take are broad are heartless
That wants you make another way 
You throw stones
Can you see that I'm human I'm breathin'
But you don't give a damn

And now the world is asleep 
How will u ever wake her up when she's deep in her dreams, wishin'
And yet so many die
And still we think that it is all about us
It's all about you
You sold your soul to the evil and the lust
And the passion and the money and you
See the same ones die, people hunger for decades 
Suffer under civilized armedrobbers, modern slaveholders

Can you feel my heart is beatin'
Can you see the pain you're causin'
Can you feel my heart is beatin'
Can you see the pain you're causin'

Nneka - Heartbeat (Chase & Status remix) 

Oli aeg, mil kõik inimesed teadsid kindlalt, et kui nad liiga kaua ühes suunas liiguvad, jõuavad nad maailma serva, kukuvad üle ääre alla ja kaovad kuristikku, mille kohal maailm triivib.
Nüüd teavad aga ka kõige väiksemad lapsed, et maailm on ümmargune, ilma ääre ja otsata ning hõljub meie jaoks täiesti mõistetamatult suures sügavikus.
Kui me selle teadmiseni jõudsime, mõistsime ka seda, et kui piisavalt kaua teel olla, saame varem või hiljem sinna tagasi, kust alustasime. Võib-olla saame sellest aru, kuid ometigi pole see õige. Ei ole võimalik leida piisavalt aega sellise reisi jaoks, sest pole teed, mis meid algusesse tagasi juhiks.
Kui sa midagi kuskil kaotad, võid sinna tagasi pöörduda ja otsida ning ehk isegi leida. Kui mõni inimene su juurest kaob, võib ikkagi juhtuda, et varem või hiljem temaga kohtud. Kuid seda, mida sa ükskord tõesti maha jätnud oled, ei leia sa iialgi. iial ei leia sa enam seda, mis on sinu haardeulatusest eemale jäänud. Iial ei leia sa neid asju, mille aeg on sinult varastanud, ei leia seda päeva, mille oled unustanud. iial ei leia sa üles iseend sellisena, nagu sa varem olid. 

See üliiii väsitav nädal ongi lõpuks läbi. Kõlab, nagu ma oleksin midagi pöörast ja hullu korda saatnud, mis mind tohutult oleks väsitanud, aga otse vastupidi.
Ma pole selle nädalaga sisuliselt mitte-kui-midagi märkimisväärset korda saatnud. 
Veel vähem, ma pole isegi teinud asju, mida ma oleksin pidanud tegema. 
Jah, ma pole õppinud.  Mitte kordagi, päris tõsiselt. Ma olen lihtsalt maganud, koguaeg. 
Esimesed päevad - tulin koolist koju, vaatasin telekat, käisin  korra netist läbi ja juba ma tudusingi voodis, teki all. Hommikul ärgates tabas mind nii mõnelgi korral üllatus - mul olid riided seljas. Ma tulin koju ja ma lihtsalt magasin hommikuni välja. Millest see väsimus tingitud võib olla, ma ei oska öelda, aga jube jube jube väsimus. 
Vaid ühel õhtul, vist, suutsin ma end õue ajada ja natukenegi end liigutada. Päris tore oli tegelikult, Sirle ja Getuga. Pildistasime ja tegime nalja ja keele sain ma ka endal ilusti katki. Siiamaani naeran oma mõnusa idioodi mõistuse üle.

Ma olen tüdinenud, samas, millest?
Millest mul on nii tüdineda, kui mitte miskit mu elus ei toimugi.
Kui ma tavaliselt eriti suuri muudatusi oma ellu väga heameelega ei oota, siis hetkel on täiesti vastupidine see tunne. Muutus(ed) on just see(need), mida hetkel vaja oleks. Ma usun, et see teeks asja natuke paremaks küll. Samas, ma ei oska neid muutuseid kusagilt otsida, mida muuta ja kuidas..

Ma loen väga palju viimaselajal. Just raamatuid.
Ei jõua ühte õieti lõpetadagi, kui juba uue lugemist alustan.
Koolis, vahetunnis - loen, peale tunde raamatukogus - loen, kodus, kui just ei maga - loen. Klassikaaslased peavad mind hulluks juba, nii mõnigi on küsinud, kas kõik on korras, aga..
Muidugi on korras, ma lihtsalt.. otsin lohutust vist? 
Samas, mis lohutust need raamatud mulle annavad, aga teate, annavad ikka küll. Ma tunnen end rahulikuna ja hästi, kui ma saan lugeda. Klassis on üks-kaks veel, kes üldse raamatuid loeb, vahest. 
Aga nii palju, kui mina..
Ma ei pea end imelikuks. Mulle meeldib ja ma loen. Loen samuti, mida meeldib.

(kui kellelgi on ravitseja võimed, siis oleks mul heameel, kui keegi mind aitaks..)

                                                       me niisama akvaariumis passimas

Hahaha. Arvuti tund on, hahahahahahahahahaha. 
Õpetaja tahab meile tööd anda, umbes, et terve tunni teeme jälle mingisugust jama. Pole viga. Teeme, kui teha on vaja. Mõni ei tee, aga see ei ole ka mingi probleem, küll tööd tehtud saavad, kui veerandi lõpus midagi tegemata on, tehakse nad ikka ära ka.
Kõik pelavad quake 3'e, TÜDRUKUD!!
Hullud. Õpetaja andis neile 15 minutit ja ütles 'tapke siis üksteist võimalikult palju.' Ei näe mõtet sellel asjal eriti, üks tapmine käib. Pole minu teema. Nii ma siis kirjutangi siia. Midagi erilist mul öelda pole, nagu näha. Üsna tavaline päev.
Kolmanda tunni lõpus toimus kogunemine, saime uue huvijuhi, seega ka uue inimese, kes õpilasomavalitsusega tegelema hakkab. Päris huvitav.
Direktor pidas loengut, mis oli suunatud vanema astme poistele - põhiliselt.
Midagi erilist nagu..  aaaaaaaaaaa..

Teine tund - vene keel. Lõppes, tuli psühholoog :' Birgit, tule minuga palun kaasa.'
Ma olin ülihämmingus. Ma ei saanud üldse aru. Küsisin, et mis viga. Ta ei öelnud midagi, palus mul lihtsalt kaasa tulla. Läksin siis.
Läksime esimesele korrusele, ajaloo klassi. Kui sain aru, et sinna läheme, aimasin ma juba, mis toimub. Politsei oli majas.
Nad on alati just ajaloo klassis, kui nad koolis on. 
Mõtlesin siis, mis nüüd jälle juhtunud on.
Läksin sinna, seal ootasid mind direktor ja kaks menti ka.
Palusid mul istuda, mulle tõsiselt ei jõudnud kohale, mis toimub. Ma olin väga segaduses.
Direktor ja psühholoog läksid minema, kuna nende seal viibimine polnud vajalik.
Esimese lausega sain ma juba aru, mis toimub - inglise keele õpetaja auto tuleklaas. Huh! Kivi langes mu südamelt, sõna otseses mõttes. Ma tõesti ei osanud midagi oodata ja kui ma seda kuulsin, olin ma nagu mingisuguse raske koorma alt vabastatud.
See teema ei puutunudki minusse, tahtsid lihtsalt teada, kas ma tean midagi, olen kuulnud või näinud.
Muidugi ma polnud! Mind õnneks ei viibinud sel päeval kooliski, kui see juhtus. Olin nimelt arsti juures. Seda ma neile ütlesingi, et ma ei tea sellest midagi ja kuulnud olen täpselt samu asju, mida kõik teavad. Ma ei osanud mittemidagi lisada sellele, mida nemad juba teadsid. Ei midagi uut. (Siinkohal mainiks ära, et mõni võiks endale asju vähem ette kujutada ja kui ta midagi ei tea, siis ärgu tulgu süüdistama ka kedagi teist. Kui ta milleski süüdi pole, olgu siis päris rahulik, võimis?)

Lahkusin siis. Ma tõesti ehmatasin, enne pole mul politseiga sellises olukorras tegemist olnud. Aga ükskord on ikka esimene, nagu öeldakse.

Yes, i love him, but i keep it secret! So, SHH!

Sedapsi siis.

Jep. On aastavahetus. Jep. Ma istun kodus. Jep, ma passin arvutis. JEP, mul polegi midagi targemat teha.
Tänane päev? Eriline? Mismoooooodi.. 
Tavaliselt on selle aastavahetusega kaasnenud selline, mõnus tunne.
Tunne, nagu tõesti oleks mida oodata. No kurat ja te ütlete, et ma pole loll? Hah!   Ma istun siin ja mõtlen, et kas ma tõesti olen siis nii tundetu inimene või?
Enamus pidutsevad,  tunnevad rõõmu, millestki, mida nagu polegi.
Mis muutus? Vaid viimased kaks numbrit, selles nelja numbrilises reas, vahetus kuu, päev. Mitte miski muu, vähemalt minu arust ja minu jaoks.
Ema astus tuppa 'Head uut aastat, Biku-Triku!' (biku-triku, nii ta mind kutsub, idiootne? võibolla. ma olen nii juba harjunud, vähemalt originaalsust temas leidub)    Ma ei pannud algul tähelegi ja siis  jõudis kohale. Ma puhtast viisakusest mängisin kaasa ja soovisin vastu. Kui armas, kas pole? Astusin toast välja, soovisin teistele ka seda head uut. Ise tundes ülimat iroonilisust oma igas sõnas, igas tähes.
Räägivad oma niiöelda uue-aasta lubadustest. Kes lubab suitsetamise maha jätta, kes vähem juua, nagu ikka. Midagi eriti uut ma veel täheldanud ei ole. Ma ei jaksagi neid kuulata, keeled juba omajagu pehmed ja diktsioon ei ole just kõige parem. Ja niiehknaa nad neid lubadusi ei täida. Ma võiksin ju ka kokku lubada maad ja ilma, aga ma ei tee seda, see on ülimalt lame mu meelest. Vahet seal siis on.

Pole viga. 
Ma ei kahetse tegelikult, et ma kuskil peol joomas ei ole või mingisuguseid lolluseid ei korralda.
Olgu, ma jätan selle jama. Ma ei kurda, mul on siin päris tore. Üksinda.


Ja kuna ma teistele kohalviibijatele soovisin head uut aastat ainult reaalsest viisakusest, siis sina, kes sa seda loed, vaata ise, mis sa oma UUE aastaga teed, kas keerad selle perse või mitte.  Ja ma ei ole ülbe, ära sa seda küll arva.