Oli aeg, mil kõik inimesed teadsid kindlalt, et kui nad liiga kaua ühes suunas liiguvad, jõuavad nad maailma serva, kukuvad üle ääre alla ja kaovad kuristikku, mille kohal maailm triivib.
Nüüd teavad aga ka kõige väiksemad lapsed, et maailm on ümmargune, ilma ääre ja otsata ning hõljub meie jaoks täiesti mõistetamatult suures sügavikus.
Kui me selle teadmiseni jõudsime, mõistsime ka seda, et kui piisavalt kaua teel olla, saame varem või hiljem sinna tagasi, kust alustasime. Võib-olla saame sellest aru, kuid ometigi pole see õige. Ei ole võimalik leida piisavalt aega sellise reisi jaoks, sest pole teed, mis meid algusesse tagasi juhiks.
Kui sa midagi kuskil kaotad, võid sinna tagasi pöörduda ja otsida ning ehk isegi leida. Kui mõni inimene su juurest kaob, võib ikkagi juhtuda, et varem või hiljem temaga kohtud. Kuid seda, mida sa ükskord tõesti maha jätnud oled, ei leia sa iialgi. iial ei leia sa enam seda, mis on sinu haardeulatusest eemale jäänud. Iial ei leia sa neid asju, mille aeg on sinult varastanud, ei leia seda päeva, mille oled unustanud. iial ei leia sa üles iseend sellisena, nagu sa varem olid.