Sidusus ja killustatus. 

Ma seon end kellegagi, kellega ma end ehk esmapilgul siduda ei tahagi.
Aga ma teen seda ja enda üllatuseks ma ei kahetsegi seda aastaid hiljem.
Miski annab alati tulemuse. Kas siis positiivse või negatiivse või neutraalse.
Mida ma üldse ajan? Mida ma üritan? Ma ju ainult.. ainult tahan olla.
Tahan, et mul oleks olemas sina, sina ja tema. Ja ongi kõik.
VÄHEMALT, ma ise arvan nii. Kindlasti on vaja ka mitmeid muid mitte-nii-väga-olulisi
tegureid, mis mu elu kergemaks teeksid.
Ma ütlen siin samamoodi, nagu ma ütlesin sulle. See asi on tohutult keeruline ja mina
sellega enam hakkama ei saa. Vist. 
Ma loobun üritamast. Jah, sa loed õigesti. MINA LOOBUN. Naljakas, mis? 
Tavaliselt ma ju nii lihtsalt alla ei anna, aga seekord..
Ma olen lõhutud(selle sõna otseses mõttes). Kui sina võtad minust osakese endaga,
tema ja tema samamoodi(räägin nagu mingisugustest aatomiosakestest füüsikas, tegelt pole asi üldse nii hull), siis lõppude-lõpuks(kui see lõpp peaks tulema) ei jää ju minust mittekuimidagi
alles. Jätke mulle ka midagi. Jätke midagigi. Palun.
Te võtate osad kaasa, lähete minema ja mõni teist ei tule enam kunagi tagasi.
Ma tunnen, et te teete mulle halba ja liiga ja valu ja..ja..ja..


Kuid ometi ma seon end sinu, sinu ja temaga. Miks?