Hahaha. Arvuti tund on, hahahahahahahahahaha. 
Õpetaja tahab meile tööd anda, umbes, et terve tunni teeme jälle mingisugust jama. Pole viga. Teeme, kui teha on vaja. Mõni ei tee, aga see ei ole ka mingi probleem, küll tööd tehtud saavad, kui veerandi lõpus midagi tegemata on, tehakse nad ikka ära ka.
Kõik pelavad quake 3'e, TÜDRUKUD!!
Hullud. Õpetaja andis neile 15 minutit ja ütles 'tapke siis üksteist võimalikult palju.' Ei näe mõtet sellel asjal eriti, üks tapmine käib. Pole minu teema. Nii ma siis kirjutangi siia. Midagi erilist mul öelda pole, nagu näha. Üsna tavaline päev.
Kolmanda tunni lõpus toimus kogunemine, saime uue huvijuhi, seega ka uue inimese, kes õpilasomavalitsusega tegelema hakkab. Päris huvitav.
Direktor pidas loengut, mis oli suunatud vanema astme poistele - põhiliselt.
Midagi erilist nagu..  aaaaaaaaaaa..

Teine tund - vene keel. Lõppes, tuli psühholoog :' Birgit, tule minuga palun kaasa.'
Ma olin ülihämmingus. Ma ei saanud üldse aru. Küsisin, et mis viga. Ta ei öelnud midagi, palus mul lihtsalt kaasa tulla. Läksin siis.
Läksime esimesele korrusele, ajaloo klassi. Kui sain aru, et sinna läheme, aimasin ma juba, mis toimub. Politsei oli majas.
Nad on alati just ajaloo klassis, kui nad koolis on. 
Mõtlesin siis, mis nüüd jälle juhtunud on.
Läksin sinna, seal ootasid mind direktor ja kaks menti ka.
Palusid mul istuda, mulle tõsiselt ei jõudnud kohale, mis toimub. Ma olin väga segaduses.
Direktor ja psühholoog läksid minema, kuna nende seal viibimine polnud vajalik.
Esimese lausega sain ma juba aru, mis toimub - inglise keele õpetaja auto tuleklaas. Huh! Kivi langes mu südamelt, sõna otseses mõttes. Ma tõesti ei osanud midagi oodata ja kui ma seda kuulsin, olin ma nagu mingisuguse raske koorma alt vabastatud.
See teema ei puutunudki minusse, tahtsid lihtsalt teada, kas ma tean midagi, olen kuulnud või näinud.
Muidugi ma polnud! Mind õnneks ei viibinud sel päeval kooliski, kui see juhtus. Olin nimelt arsti juures. Seda ma neile ütlesingi, et ma ei tea sellest midagi ja kuulnud olen täpselt samu asju, mida kõik teavad. Ma ei osanud mittemidagi lisada sellele, mida nemad juba teadsid. Ei midagi uut. (Siinkohal mainiks ära, et mõni võiks endale asju vähem ette kujutada ja kui ta midagi ei tea, siis ärgu tulgu süüdistama ka kedagi teist. Kui ta milleski süüdi pole, olgu siis päris rahulik, võimis?)

Lahkusin siis. Ma tõesti ehmatasin, enne pole mul politseiga sellises olukorras tegemist olnud. Aga ükskord on ikka esimene, nagu öeldakse.