Võib-olla kunagi uskusin, et võin tühjust kirjeldada. Näiteks moodustada fraasi, mingi lause, kus miski võtab mu tühjuse kokku või hoopiski nõelub selle kinni. Justkui oleks see mingi kuristik, mingi lünk lisamata jäänud sõna jaoks või midagi sellist. Tegelikkuses on kõik hoopis palju keerulisem. Enamasti tuleb ta just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad või teda tahad – näiteks mõnel õhtul, kui keegi teeb su tuju oma sõnadega nii vastikult heaks, et sa seda isegi uskuda ei suuda kuid kuidagi võtad sa selle kõik omaks ja tunned end paremini, kui kunagi varem - tuleb ja rebib päeva mööda seljaõmblusi katki....

ja sa ütled, ah, vahet pole, ning pead kordama rutiiniks kujunenud kurvana magama minemist.