Oeh, tõsiselt. Peatage see rong, astuksin lõpuks maha.
Tunnen end tõeliselt väsinuna, kõigest. Kohe päris, täiesti kõigest.


Nüüd on mul teadmine, et meil kahel pole reaalsusega mingit pistmist. On ju vaid unistused, või mis? 
Kas oleks nüüd õigem end korrapäraselt magama sättida või istuda siin varaste hommiku tundideni, et mitte lasta mustalt värvunud voodipesul end lämmatada?
Sulgen pigem silmad ja peatun ruttu.
Peatun enne lõppu, kuna lõpust enam tagasisõidu pileteid ei müüda. See on see punkt. Keegi võtab lähitulevikus kätte kirjutusvahendi ja muudab selle punkt näiteks kooloniks, sest ainult siis saaksin veenduda, et peatusin ikka õigel hetkel enne lõppu.