It was those, three words

Järg minu eelmisele mõttesegadusele.

Pika peale lõppeb kõik ja saabub selgus, et kõik on vale. Võibolla tõesti, mitte kõik.

Need, kes uskuda tahavad, näevad endiselt ajadel head külge, õigeid tahke.. nad ei tahagi valesid näha.
Kuid märkimist väärt on see, et need tahud on muutuvad. Mitte miski ei ole püsiv. 
Elu ei seisa ju paigal, valed samamoodi, tõde veel vähem. Mitte miski ei ole sedavõrd püsiv, et see seisneks ainult tõel. Ainult tõde. Huh, millest me räägime.
Tõe olemus paiknebki tegelikult vale paljastamises, kuid tavaliselt, ma ütlen, tavaliselt, jääb see kõik varju, sest seda ei peeta oluliseks.
Jah, ma siiski hoolin. Muidu ma seda juttu ju ei kirjutaks (mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem ma oma hoolimises veendun, vahet pole, kas ma siis mõtlen selle välja, või mitte).
Kuid enne ma mainisin, et piisavat püsivust ei leidu. Seega, ei saa ma ka pidevalt hoolida või siis mitte hoolida. Järelikult peab see millestki olenema. Jah. See oleneb ja sõltub, see oleneb ja sõltub kõigest.
See on sõltuvus. 
Minu kõik mõtted on üksiti sõltuvad. Sõltuvad nendest samadest valedest, sest ükskõik kui palju ka proovida, ei saa neid ignoreerida. See lihtsalt ei töötaks.
Täpselt samamoodi, nagu teki alla pugenud lapseni jõuavad siiski ümbritsevad helid ja riidekiudude vahelt temani üksikud päevavalguse sõnumid, saavad ka minu mõtted mürgitatud.




Igaljuhul on see asi segane. 

Ma olen väsinud. Ma olen väsinud inimestest ja inimlikkusest. Millisest inimlikkusest? Mis kurat on inimlikkus, millest pikalt ja laialt räägitakse? Aga seda ei ole ju olemas. Täielik väljamõeldis, ütlen mina. Kõike saab ju välja mõelda, inimesed kipuvad üldse liiga palju oma pead mõttetööga vaevama, inimlikkus on selle ehtne näide. Seda pole mitte kunagi eksisteerinud ega saa ka olema. Miks? Aga miks mitte? Mis on inimlikkus? Olemus? Omadus? Võime? VÄLJAMÕELDIS! Kord tapeti, et näha, mis juhtub homme, nüüd tapetakse ülehomse nimel ja nii edasi. Aga asi ei ole tapmises,eiei, üldsegi mitte . Mõrv on äärmus, muidugi paratamatus, nagu iga teise olemasoleva süsteemi puhul. Kui sa tapad, ei peeta sind enam inimlikuks, vaid inimkonna häbiplekiks, mõrvar, mõrtsukas, kesiganes. Kuid ju looduses tapetakse koguaeg. See ei ole ebainimlik? See niiöelda inimlikkus on väljamõeldis, sa ei arva? Pettus. Vale. Hoolimatus. Miks ma üldse sellest räägin? Mina ei hooli ju. Valetan. Tegelikult ikka hoolin, kuid tahaks seda mitte teha, see on nõrkus. Ma ikka väidan, et mind ei huvita see või teine, kuid fakt on see, et tahan ma või mitte poeb miski mu hinge ning hakkab seda sööma. Kurat, ma ütlen. Ma ei taha hoolida. MA EI TAHA. Ma ei viitsi. Okei, kell on 5 läbi. Ehk olen ma lihtsalt unine, aga ma mõtlen. Segaselt, ei väljenda end võibolla piisavalt hästi.

Aga inimesed ei hooli niikuinii, miks kurat peaksin mina neist erinema?

(Peaksin siiski mainima, et olen oma mõttekäiguga nüüd mitmekordsel ülelugemisel pisut rappa läinud.  Kuna tuleb ju välja, et ma siiski hoolin. Mitte inimlikkusest, vaid tõest.  Kuid see on muidugi täiesti suhteline, sest tõde just täpselt seda ongi.)

Kas me täna kohtume?
 

Jah, ikka.
 

Millal sul aega on?
 

Mul on alati aega.

Mu Tsiki ja Priki

Inside
of me
he finds
a
home.
 

Soft
and
comfy.
 

Enticing
and
welcoming.

A well
of
love,

to quench
his
inner

thirst. 

i'm really missin' missin' missin u

See teeb haiget.
Mis?
See.
Mis?
SEE.
Mis SEE?
Kõik..

Kuidas saab kõik haiget teha?


Oled sa kunagi hinge kinni hoidnud niikaua, et tekib tundmus, nagu kohe läheksid katki? 


Jah. Kunagi vedasime kihla, kes suudab vee all kauem hinge kinni hoida. Ma oleksin peaaegu uppunud.


Mul on selline tunne koguaeg. Peaaegu uppunud.


Kiisupoeg..






My world is your world..

Sa tahad olla..

Sa tahad olla keegi.

Sa tahad olla sina ise.

Sa tahad olla keegi, kes sa tegelikult ei ole..

Aga tegelikult.. tegelikult sa ei olegi keegi.

Sa ei ole keegi, kes sa tahaksid olla.

Võibolla sa ei taha üldse olla?

Let's just do it, you and me..

Kas sa pole kunagi näinud tapeedimustris koletist ja naernud orava kujuliste puude üle?

Ma ei talu seda. Ma olen väsinud. Saa ükskord inimeseks ja arvesta ka teistega. Oleks maailm lõpule määratud ja vaid mõned, kindlad, teatud inimesed suudaksid seda päästa, sina nende hulgas, ei mõtleks sa vist hetkekski kellegi teise heaolule peale su eneseoma. Sa oled vastik. 

Ma tunnen, kuidas veri mu pähe on kogunenud, rõhk on nii suur, pea lõhub tohutult. Jälle. Ma pean saama hingata.

Aga selliseid asju ei andestata nii lihtsalt, eksju? Või noh, mis andestusest me üleüldse räägime, kui ta isegi ei saa aru, et ta miskit valesti on teinud. Isekas.

Jõle sügis. Uh, kui jube. Koltunud lehed langevad puudelt. Tundub, et nad ei mõista, mis neid ees ootab. Muidugi, nad on lehed.

Nad langevad maha, kõdunevad. Hävinevad, ning nad ei saa enam kunagi olla need, kes nad varem olid. 

Nad on väsinud hoidmast kinni ja lasevad lahti. 

Siin me nüüd siis oleme. Mis edasi saab?

Take a gun, and count to three..

Täpselt selline, mitte midagi ütlev, palju lubav, palju ütlev või midagi sellist, mis oleks justkui midagi sellist - sest selline see ongi.

Oma sõnades vihkad sa mind.

Teadsid sa seda?

i want the touch of your hand

Ta oli mulle niii lähedal, ma tundsin seda.
Ma tundsin seda isegi oma varvastes, mis olid täiesti külmunud.

If you can't get someone out of your head, then maybe they are supposed to be there.