Ma olen väsinud. Ma olen väsinud inimestest ja inimlikkusest. Millisest inimlikkusest? Mis kurat on inimlikkus, millest pikalt ja laialt räägitakse? Aga seda ei ole ju olemas. Täielik väljamõeldis, ütlen mina. Kõike saab ju välja mõelda, inimesed kipuvad üldse liiga palju oma pead mõttetööga vaevama, inimlikkus on selle ehtne näide. Seda pole mitte kunagi eksisteerinud ega saa ka olema. Miks? Aga miks mitte? Mis on inimlikkus? Olemus? Omadus? Võime? VÄLJAMÕELDIS! Kord tapeti, et näha, mis juhtub homme, nüüd tapetakse ülehomse nimel ja nii edasi. Aga asi ei ole tapmises,eiei, üldsegi mitte . Mõrv on äärmus, muidugi paratamatus, nagu iga teise olemasoleva süsteemi puhul. Kui sa tapad, ei peeta sind enam inimlikuks, vaid inimkonna häbiplekiks, mõrvar, mõrtsukas, kesiganes. Kuid ju looduses tapetakse koguaeg. See ei ole ebainimlik? See niiöelda inimlikkus on väljamõeldis, sa ei arva? Pettus. Vale. Hoolimatus. Miks ma üldse sellest räägin? Mina ei hooli ju. Valetan. Tegelikult ikka hoolin, kuid tahaks seda mitte teha, see on nõrkus. Ma ikka väidan, et mind ei huvita see või teine, kuid fakt on see, et tahan ma või mitte poeb miski mu hinge ning hakkab seda sööma. Kurat, ma ütlen. Ma ei taha hoolida. MA EI TAHA. Ma ei viitsi. Okei, kell on 5 läbi. Ehk olen ma lihtsalt unine, aga ma mõtlen. Segaselt, ei väljenda end võibolla piisavalt hästi.

Aga inimesed ei hooli niikuinii, miks kurat peaksin mina neist erinema?

(Peaksin siiski mainima, et olen oma mõttekäiguga nüüd mitmekordsel ülelugemisel pisut rappa läinud.  Kuna tuleb ju välja, et ma siiski hoolin. Mitte inimlikkusest, vaid tõest.  Kuid see on muidugi täiesti suhteline, sest tõde just täpselt seda ongi.)