Ma ei talu seda. Ma olen väsinud. Saa ükskord inimeseks ja arvesta ka teistega. Oleks maailm lõpule määratud ja vaid mõned, kindlad, teatud inimesed suudaksid seda päästa, sina nende hulgas, ei mõtleks sa vist hetkekski kellegi teise heaolule peale su eneseoma. Sa oled vastik. 

Ma tunnen, kuidas veri mu pähe on kogunenud, rõhk on nii suur, pea lõhub tohutult. Jälle. Ma pean saama hingata.

Aga selliseid asju ei andestata nii lihtsalt, eksju? Või noh, mis andestusest me üleüldse räägime, kui ta isegi ei saa aru, et ta miskit valesti on teinud. Isekas.

Jõle sügis. Uh, kui jube. Koltunud lehed langevad puudelt. Tundub, et nad ei mõista, mis neid ees ootab. Muidugi, nad on lehed.

Nad langevad maha, kõdunevad. Hävinevad, ning nad ei saa enam kunagi olla need, kes nad varem olid. 

Nad on väsinud hoidmast kinni ja lasevad lahti. 

Siin me nüüd siis oleme. Mis edasi saab?

Take a gun, and count to three..