stop pretending

Quick list of things i have been doin while not writing here:

• spent the dramatic summer-break-ups, breakdowns-but all good things come to an end, right?
• good people, nice parties, trips all over the country and aboard
• coming to school!
• SVENSKA

Now i have my people here.

Greetings to you all!

Heeeeya. Nii uskumatu, kui see ka ehk pole-ma olen jälle platsis.
Siinkohal tervitaksin Karinit, kes pidevalt mul eespingis blogib. Tänu temale olen ma jälle siin.
Hea meelega laseksin teilgi pilgu ta blogile heita, aga kuna ta meil nii secret-babe siis tal on see kinnine. 

Now u thinkin about what she is posting there, right? Yeah, me too. But soon i will be able to read it so.. Happy me.

Ega mul midagi väga öelda pole varemaga võrreldes, aga märkasin, et päris paljud kirjutavad ning jagavad siin oma mõtteid niiet avan taas teadmata ajaks selle võimaluse siin.

Nägin, et Karin vabandas täna jälle oma blogis lugejate ees, põhjusel, et polnud kaua kirjutanud. Väga viisakas temast, aga ma usun, et ei hakka teie ees vabandama.
Ma hoian teil silma peal aeg-ajalt, aga arvan, et igal inimesel on õigus hingetõmbeks ja kirjutada siis, kui tuju tuleb või parasjagu on. Keegi ei peaks tundma end kohustatuna kirjutamisest, usun, et see kindlasti nii ka pole, aga sellegipoolest..just sayin.

Varsti on oodata blogile ka uut kujundust :)
Huvitav on see, et iga kord kui jätan kirjutamisele pikema vahe ja naasen, siis ei tunne ma end nagu õiges kohas ja leian, et siin oleks vaja muutustega tegeleda.

Ma nüüd kirjutan oma kirjandi ka siia, sest Birgit tahtis lugeda ja õpetajale pean selle lehe jaoks meilile panema, niiet kes loeb, see loeb, kes ei, see ei. Nuga kõrile ei pane.

Kuidas joonistada kurbust?

Kurbust defineeriksin emotsioonide langemise kaudu. Joonistamise sõnastaksin emotsioonide kandmiseks paberile-eneseväljenduseks.
Ulatage mulle paber, pliiats ning lubage näidata kurbust.
Ma joonistaksin sügisest talve.
Värvirohketelt sügispuudelt langetaksin lehed ning raagus oksad kataksin lumemütsidega.
Seejärel saadaksin ära linnud. Kritseldaksin nad parvedena hüvastijätuks taevavõlvile. Nendega ühes saadaksin talveunne imetajad ja kataksin nende pesad lumevaibaga sooja hoidmiseks. Kahepaiksed paigutaksin järvemutta uinuma ning jäätaksin sügisesed järved ning jõevoolud krõbedaks liustikuks.
Inimeste nägudelt kaotaksin sära ja asendaksin selle külmast kõrvetavate põskede ja ninadega. Punaste, kollaste ja muude säravate toonide asemel rõivastuses kasutaksin malbeid ja tuhme toone. Kergetest ülerõivastest saaksid lihtsa vaevaga rasked ja karvased kasukad.
Tõstaksin pilgu pisidetailidelt ning silmitseksin kogu tervikut. Märkan, et rõõmu ei ole enam.
Maailm silme ees on sünge ja kurb.
Kurbust joonistaksin ma nii.