Koduõpe

Hei! Pole jälle väga kaua kirjutanud, aga kuna võtsime emaga vastu päris olulise otsuse, mis hõlmab endas seda, et olen nüüd koduõppel, siis ilmselt hakkan kirjutama ka-vähemalt esialgu-kuidas mul sellega läheb. 
Päris paljud siit-sealt on juba huvi tundnud, et miks nii järsku, kas midagi juhtus jne, väga paljud seostavad ja tunnevad juba sõnal 'koduõpe' halba maiku küljes.
Tegelikult selle koduõppele jäämise põhjustes ei ole muidugi midagi rõõmustavat, aga iseenesest ei ole koduõppes midagi halba. 
See ei tee mind ei paremaks, ega halvemaks kui teised, vaid annab mulle võimaluse ise kujundada oma õpiaega ja tegemisi. 
Ega ma isegi usu, et see just väga lihtne saab olema. Eriti algus. Kuid minu ema usub minusse ja see on kõige olulisem.


Kell saab kolm. Aga ma ei ole kohustatud magamaminekuks, sest mind ei oota hommikul ees 6.30 vastutahtmist ning vaevaline ärkamine, et õigeks ajaks kooli jõuda. Suur pluss.


Tegelikult pean veel tänasel hommikul ärkama kohustuslikult, et jõuda umbes üheksaks kooli, kus õppisin, et arutada, kas jätkan oma 'õpiteed' nende kontrollimise all või mitte.
Loodetavasti mitte. 
Ootuslikult loodan ühineda mõne Waldorf kooliga, kuigi ega ma nendestki väga veel tea.


Minu ja minu ema õnneks on tulemas kahenädalane puhkus, mille vältel loodame targemaks saada nii võimaluste kui ka süsteemi kohta üldiselt. 




Olnud alles 2 päeva koduõppesse rohkem süvenenud, leidsin endale juba väga toreda jutukaaslase Tija, kes on koduõppel olnud juba mitu aastat. Tija õpib päevas umbes 2-4 ainet ja valib kellajad olenevalt energiast ja ajast, mis jääb alles pärast balletitrenni. Põhiliselt õpib Tija ise, kuid mõndasid aineid õpetab talle ta ema. Oleme jutustanud pea pool päeva ja olen täiesti veendunud, et kodus, omas hubases keskkonnas kasvavad palju elurõõmsamad ja meeldivamad lapsed, kui koolis, mis on kustutanud laste loomulikud vajadused kuhugi jõuda ja tahte sellenimel vaeva näha ning asendanud selle kohustusega.


Nägudeni!