Inimhingede rumalus on piiritu
Lugedes läbi Delfi uudised 26.september 2008. tekib mul tunne, et inimesed ei tea enam kui võõrkeelseks minna. Seega pannakse lastele nimesid, mis neile kogu mällu jääva elu häbi tegema hakkavad. Oma artiklis nendib ajakirjanik Andrus Kivirähk, et eestlaste äri-ja eesnimedes kasutatud võõrapärasuse ihalus näitab Eesti inimese ebakindlust ning eneseväärikuse puudumist, isegi nõmedust. Mulle jääb mõistatuseks, miks ühele Eesti poisslapsele ei võiks panna eestipäraseid nimesid nagu Martin, Mihkel, Madis või tütarlapsele Mari, Anu, Tiina või Kadri. Lastele eestipäraste nimede panemine näitaks juba kindlust ning eneseväärikust. Rahvusliku uhkuse puudumise tõttu peavad lapsevanemad oma rumaluse ajendil rahvuspärastest nimedest ilusamateks Ladina-Ameerika seebiooperite nimesid ja muid totrusi. Kuidas siis ikkagi hüütakse Rögaberti ja Dildomari?
Just midagi sellist kirjutasin täna kirjandiõpetuses.
Kirjutasin rebaste vande ka valmis. Carina ütles seepeale, et ma olen geenius. Thanks babe.
Täna kirjutas huvijuht mulle selle aastase Moerottide juhendi ka valmis, et üle vaataksin. 24.november that is. Nii kiiresti kui juhendi kätte sain, panime juba tüdrukutega teema ka paika. Sel aastal on meil plaan see kinni panna täpselt samamoodi nagu eelmisel, aga läks nagu läks. Kes teab see teab.
Sel aastal on muidugi piirid palju laialivalguvamad, kui eelmisel, tegelikult detailsed piirid isegi puuduvad niiet olge loovad, tibud.
Trikitasime Rainega ka natuke. Neiu oli juba alla andmas, aga ma hakkasin ta valguseks tunnelilõpus ja tõin ta sellest välja. Palju õnne preili!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar