kuu hakkab tasapisi lõppema ja seekord on kuu märksõnaks ilmselt laiskus. tärniga võiks lisada veel *pettumus, kuid laiskus jääb siiski ülekaalu. laiskusest ma ilmselt rääkima ei pea, sest kõik kes teavad, need teavad, et ma olen tõeliselt laisk olnud. kuid enda õigustuseks olen ma alati valmis leidma kümneid vabandusi nii et kellelgi pole erilist mõtet mulle etteheiteid teha.  
pettumusi oli nii mõnigi ja ilmselt need ei jää lihtsalt pettumusteks vaid tekitavad lähitulevikus mõne probleemi. mis tekitavad, mina tekitan. 
muidugi ei saa mainimata jätta erandeid, sest nagu öeldakse ei ole halba ilma heata:ei ole minu veebruari kuu ka pelgalt pettumustejada.
meeldejäävaimad on kindlasti ülivinge pidu, kus lõpuks sai isegi reilenderit keerutatud ja vabariigi aastapäeva miiting, mis lõpes formaalse lõunasöögiga restoranis. seal tehti mulle ka üks väga huvitav ettepanek, mille ma ilmselt vastu võtan. 
aga juhtus veel nii mõndagi, mis suuremat välja ei paistnud. 

Mõne aja pärast keha ohkas, hing paelaga kaelas. Nad olid lahus kuid ometi koos.
Üksühele.

Miski kajas seespoolt sügavalt vastu, nii et soojus valgus läbi inimese.
Soojus sealt sügavalt tõusis läbi keha üles ja puhkes uueks ilmeks, lükates torssijäänud sisemuse siledaks.

Inimene naeratas.
See oli võrratu terviku tunne.