Nii täiuslik oli see varahommikune tõusev päike, kui rannas kivil istusime ja tunde rääkisime. Rääkisime paljudest asjadest - perest, sina endast, mina endast, teistest, asjadest.. Oli päris jahe, mäletan veel. Mõne tunni möödudes hakkas isegi sedavõrd jahe, et pidime end kivilt püsti ajama. Suundusime pealava juurde. 
Imestan siiani, kust tuli see viitsimine seal minuga varahommikul sehkendada. 
Ei tundnudki Sa mind siis veel.  






headööd.