teisipäev, 20. oktoober 2009

white chocolate and fresh roses

Ta on siin, aga keegi teda ei märka. Keegi ei näe, tema pisikesi pruune silmi, mis on täis nukrust..

Nad keegi ei näe, et tema kaunid silmad on täis pisaraid. Aga ometi, ta on ju siin!
Ta seisab siin, aga keegi ei tunne teda. Ta on nii üksi.
Ta räägib siin, aga mitte keegi ei kuule teda, mitte keegi.
Keegi ei kuule tema vaikset õrna häält. Nad ei tahagi kuulda. Ta sureb tasa, kuid keegi ei märkagi seda. Keegi ei märka tema väikest keha maas lamamas.
Nad ei märka, et ta tahis vaid olla..

3 kommentaari:

miku ütles ...

mina ju kuulen ja näen

Birgit ütles ...

sa oled hea

Anonüümne ütles ...

Minu kunagine luuletus úmbertehtuna... pisut võõras...

R.R