Ilm on nii ilus! Päike! 
Nädalavahetus lõppes kiiresti otsa.
Algavaks nädalaks on to-do listi lisatud juba kaks tegevust, millest üks sisaldab katusealuse korda tegemist ja teine tervet nädalat koolis käimist.
Esimesega saan ilmselt kergemini hakkama, kui teisega. 
Teise punkti olen viimase kahe kuu jooksul iga nädala alguses oma mõtteis esikohale seadnud. Eelmisel nädalal peaaegu õnnestus. 
Ilmselt mu listil ei jää saamata lisa. 


Homseks on õnneks vähe õppida. Kõigest Lunts oma ajalooga. 
India. 
Gotta love it. Ootan juba proovieksamite tulemusi. 
Matemaatika sain 5, mis oli kõige meeldivam üllatus terve eelmise nädala jooksul.
Ausalt öeldes ei hiilanud see nädal just meeldivustega.

Hei inime'd!
Pole teile jälle viimastel hetkedel midagi pakkunud. Oleksin seda pidanud tegema kohe, kui lootusetuse räpast lehka tundma hakkasin, aga nii ta jäi.
Ma haigutan. Aeg on varajane ja ärkvel olen juba kuuest.
'Sorri reede, ma kasutan sind ülelaskmiseks' on vaieldamatult tänase päeva siiraim vabandus, mille teha kavatsen/teen/tegin. Ilmselt ka viimane, sest võiksite arvata, et olen keele alla neelanud. Lihtsalt nalja pärast.
Kindlasti olete kõik kuulnud lauset/ütlust, et enne kui kellegagi õnnelik saad olla, pead õnnelik olema omapäi. Mis arvad, kas üksi on võimalik õnnelikum olla, kui kahekesi? Sest ma julgen väita, et see lause ei pea paika.
Tunnen kergendust.


Mõni kuuldud fraas või sõnakõlks jääb mind aastateks kummitama ja paneb kaks korda mõtlema enne iga sõna, mille välja paiskan. Kunagi ei või teada, kellele ja kui kauaks see takjana varrukaserva võib jääda.
But see if i care.
Üks neist takjatest on mõte, mida mulle juba nii ammu lohutuseks pakuti, et ei mäletagi enam selle konteksti. Elu olla nagu triibuline madrats.- pärast musta triipu tuleb varem või hiljem ka hele(tegelikult varem ja hiljem) Et pärast heledat alati ka uus tume triip tuleb, ta mulle targu ei öelnud. Arvan, et inimese loomus valmistub pigem mustaks, kui valgeks triibuks, sest kõrgelt kukkuda on ikka valusam. Kuid lohutajate eesmärk on taga ajada valgeid  triipe, mida nende loogika järgi leidub rohkem, kui musti. 
Musti triipe pole ma tegelikult eriti peljanud, sest segadus või lein või isegi mingid masendusilmingud, kui nüüd trendisõnades rääkida, ei lase ära unustada, et ollakse elus. Kõige rohkem kardan ma hoopis halle teadmatusetsoone. Nende puhul ei julge kunagi ennustada, kas edasi tuleb tumedam või heledam triip või kas see lõppebki kunagi otsa. Umbes nagu kahtlane üleeile piikapakk, mille lõhn ei ennusta üht ega teist ja millest kohvile heledust kallates endamisi palud, et see tassis tükki ei tõmbaks. Sest rohkem pakke kapis ei ole.
Ja selliseid halle tsoone, milles seisin, piimapakk värisemas tassitäie kohvi nagu mustava lõpmatuse kohal, vihkasin ja kartsin kõige kirglikumalt. Aga kui kohvita su pea selgeks jääb, siis pole ka piima vaja. On nii?